Article on other languages:
| See artikkel vajab toimetamist. |
| Harilik aspar | ||
|---|---|---|
 |
||
| Süstemaatiline kuuluvus | ||
| Riik: | Taimed | Plantae |
| Hõimkond: | Katteseemnetaimed | Magnoliophyta |
| Klass: | Üheidulehelised | Liliopsida |
| Selts: | Asparilaadsed | Asparagales |
| Sugukond: | Asparilised | Aparagaceae |
| Perekond: | Aspar | Asparagus |
| Liik: | Harilik aspar | |
| Asparagus officinalis | ||
Harilik aspar (köögiviljana spargel; Asparagus officinalis) on aspari perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Eestis leidub seda looduslikult läänesaarte rannikul ja laidudel.
Üldiselt on harilik aspar kahekojaline taim. Leidub aga ka vorme, millel samal taimel on nii isas- kui emasõied, samuti mõlemasooliste õitega taimi.
Taimel on lühikeste harunemata juurtega risoom. Selle ülemisest osast arenevad jämedad võrsed.
Varred on püstised (võivad kasvada 1,5–2 m kõrgeks), tugevasti harunenud ning kannavad 3–6 kaupa kimpu kogunenud 1–3 cm pikkusi, lehtede ülesandeid täitvaid harusid (kladoode).
Noor võsu ehk n-ö küünis sirgub maa-aluse juure küljes. "Küünis" on ka taime söödav osa. Risoom suudab taime 15–20 aastat kasvatada.
Täiskasvanud aspari vars muutub puiseks ning taim hakkab kasvatama helerohelisi kaharaid, veidi sõnajala sarnaseid lehti. Siis taim enam söögiks ei kõlba. Peamine tarbimishooaeg kestab märtsist juuni lõpuni.
Sisukord |
Ajaloost
Harilik aspar on Vahemere-äärse piirkonna idaosast pärit. Seda on kasutatud üle 2000 aasta, esialgu kasutati ainult ravimtaimena. Vana-Kreekas oli harilik aspar ka üheks armastusejumalanna Aphrodite tunnuseks. Sellega pärjati vastabiellunuid ja ehiti pulmaloože.
Arvatakse, et sparglit hakati köögiviljana kasvatama esiteks Vana-Roomas. Spargli kirjeldusi võib kohata ka kuulsate Rooma õpetlaste töödes (Plinius ja teised). Vanad roomlased tõid esile spargli virgutavat toimet inimese organismile ja närvisüsteemile, muutes nukrad ja sünged lõbusateks ja elurõõmsateks. Spargli hinnatud omadustele pühendati sel kaugel ajal terveid traktaate. Hariliku aspari ladinakeelses nimetuses viitab sõna officinalis raviotstarbele. Roomlased hindasid seda taime nii väga, et kandsid seda amuletina kaelas.
Ammu enne Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tsivilisatsioone oli spargel väidetavalt levinud juba Vana-Egiptuses.
Keskajal kasvatasid taime peamiselt araablased, Euroopas oli ta unustatud. Louis XIV ajal läks spargli kasutamine Euroopas taas moodi. Alates 17. sajandist on aretatud mitmeid sorte, mida tänapäeval eelkõige Euroopas, Mehhikos, USA-s ja Taiwanil kasvatatakse.
Toiduaine
Spargel on rikas valkude, mineraalainetest raua, seleeni, kaaliumi, naatriumi ja fosfori poolest. Äsjakorjatud roheline spargel on valgest sparglist vitamiinirikkam. Sparglis on foolhapet; veeslahustuvat vitamiini S-metüülmetioniin; C-, A- ja B-vitamiine.
Toiduks sobivad noored võrsed. Söögiks sobivate sparglite jaotus:
- lilla spargel (mõnedes allikates nimetatud violetseks)
- roheline spargel
- valge spargel
Rahvameditsiinis kasutatakse südamepuudulikkuse korral, maksa, neerude ja podagra haiguste korral.
Köögiviljana kasvatatakse Eestis harva. Tihedamini kasvatatakse ilutaimena. Süüakse umbes paarkümmet sparglisorti kolmesajast.
Vaata ka
Välislingid
- Hortoloog Leopold Meensalu artikkel Spargel söögiks ja ehteks Maalehes
- Taimi Käose artikkel Spargel kasvab Eesti aedades ilutaimena Valgamaalases
- Urmas Kokasaare artikkel Spargel — aednikule ja gurmaanile Delfis
- Euroopa Ühenduse komisjoni määrus nr 2377/1999 määrab söögispargli standardid
- Aspar südame- ja veresoonkonnahaiguste ravis