Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võib lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil1957 allkirjastati RoomasEuroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks. Volituste laienemisega sai 1993. aastal Euroopa Ühendustest Euroopa Liit.
1993. aastal jõustunud Euroopa Liidu ehk Maastrichti leping lõi tänapäeval eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:
Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus, keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ning tolli- ja politseikoostööterrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel
1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said endised EFTA riigid Iirimaa, Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitusid EMÜ-ga Fääri saared ning Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982.